Eesti veemoto suurkujusid

  Georg Vanamölder

Georg Vanamölder
Sündis 1915, Tartu, võistles 1954-1960, Eesti meister 3 korda, Eesti rekordeid 5.

Tartu Jahtklubi ülemast Georg Vanamöldrist sai paadikonstruktor üsna juhuslikult. Tol ajal töötas ta artellis Puit paadimeistrina. Üleliiduline kehakultuuri- ja spordikomitee kuulutas välja konkursi parima svertpaadi konstruktsioonile. Proovi kah!: õhutasid töökaaslased, kes tundsid Vanamöldrit nupuka mehena. Möödusid kuud. Ja siis saabus üllatav uudis - Georg Vanamölder tuli konkursi võitjaks.

Edu innustas. Kaaslastes süvenes usk tema võimetesse. Kui sadulsepp Adolf Edur otsustas esimesena Tartus ehitada skuutri, siis peeti üsna loomulikuks, et selle imelooma joonised valmistab Vanamölder. See oli pidevate otsingute ja sagedaste ebaõnnestumiste ajajärk. Õige visa oli tulema, sest seda sõiduriista polnud keegi oma silmaga veel näinud. Tuhniti läbi kogu olemasolev kirjandus, arvestati ja arutati. Lõpuks saabus oodatud päev, Eduri Roheline Konn tuiskas mööda Emajõge. Nähtud vaev ei läinud tuulde. Mõlemad tundsid oma loomingu üle tõsist rõõmu. Esimestele otsingutele lisandus üle paarikümne uue mootorpaadi, skutri, glisseri ja kaatri joonise. Mitmed konkursid võitnud Georg Vanamöldrist tuli üks tunnustatumaid paadikonstruktoreid kogu Nõukogude Liidus.

Aga ega Vanamölder piirdunud vaid paatide konstrueerimise ja joonistamisega. Aktiivselt lõi ta kaasa võidusõitjana, tulles kolmel korral Eesti meistriks, püstitas 5 Eesti rekordit. Oma kätege ehitas ta mitmeid paate. Kui tartlane J. Arvi tuli 1957. aastal NSV Liidu meistriks, anti Vanamöldrile kui meister-glisseri ehitajale üleliiduline aukiri.

1959. aatal tunnistati Georg Vanamölder NSV Liidu parimaks paadikonstruktoriks. 1961.a. algul tuli teade, et NSV Liidu Riikliku Laevaehituse Komitee ja Teaduslik-tehnilise ühingu poolt korraldatud turistlike mootorpaatide projektide konkursil määrati Georg Vanamöldrile teine üleliiduline preemia.

Oma oskusi jagas ta Tartu Pioneeride Maja purjelaevamudelit ringi juhina. Ajakirjadesse ja ajalehtedesse tegi Vanamölder usinasti kaastööd, andes näpunäiteid paadimootorite forsseerimisest, paatide ehitamisest, sõidutaktikast ning vahendas veemoto maailma uudiseid.

Konstruktor, sportlane, paadiehitaja, pedagoog. Neli huviala ja kõik võrdselt armsad. Oma südame oli ta aga maha müünud veemotole. Käis õppust võtmas Moskvas, propageeris ala teistes Eestimaa linnades, oli tunnustatud kohtunik, esindas Eesti veemotot Üleliidulises Vee-mootorispordi Föderatsioonis, propageeris uusi meelelahutusi: veemoto-pall, veesuusatamine. Aastaid kuulus ta Eesti Veemoto Föderatsiooni presiidiumisse. Teda võib õigustatult nimetada Eesti Veemoto isaks.


  Karl Kivastik

Karl Kivastik
Sündis 1921, Tartu, võistles 1955-1960, Eesti rekordeid 2.

Vee-mootorispordis meistersportlane, aastatel 1947-1952 kuulus vabariigi koondvõistkonda mäesuusatamises, korvpallis on Tartu Kalevi koosseisus osa võtnud NSV Liidu meistrivõistlustest, kümmekond aastat järjest oli Tartu Kalevi meister lauatennises. On vabariikliku kategooria kohtunik suusatamises, kergejõustikus ja jalgrattaspordis.

Kõik algas sportlasest isa käe all, jätkus sõja ajal, kui Karl Kivastik oli pataljoni suusaspordiinstuktor, pärast sõda Tartumaa spordikomitee õppe-spordiosakonna juhataja ja esimees. Siis veel VSÜ Kalev Tartumaa Nõukogu esimehe ja alates 1953. aastast Tartu Jahtklubi treeneri kohal. Juurde tuleb märkida, et Karl Kivastik oli esimene, kes 1965. aastal organiseeris sportliku kaugsõidu sportpaatidel ja täitis meistrinormi. Ameti poolest oli ta pikka aega vee-mootorispordi treener. Sellele lisaks NSV Liidu vee-mootorispordi presiidiumi revisionikomisjoni liige, üleliidulise vee-mootorispordi presiidiumi kohtunikekekogu liige, ENSV veemoto föderatsiooni kohtunikekolleegiumi esimees, VSÜ Kalevi Tartu Territoriaalnõukogu presiidiumi liige, lauatennises vabariikliku sektsiooni presiidiumi liige ja Tartu presiidiumi liige.

1970. aastal anti talle Eesti NSV teenelise treeneri aunimetus. Ta on spordiühing Kalev auliige.

Aga ega Karl Kivasti piirdunud vaid ringrajal sõitvate paatidega. Tõsiselt propageeris ta mootorpaatide kaugsõitu ja pikematel sõitudel oli ise paadis. Ka veemoto võistluste kavva kuulunud veesuusatamisvõistlustel lõi ta kaasa.

Karl Kivastik juhtis Eesti veemotoelu 1950-1998.


  Aldur Raudva

Aldur Raudva
1937 - 2001, Tartu, võistles aastatel 1959-1997.
Eesti meister 36 korda, NSV Liidu meister 11 korda, maailmarekordeid 3 klassis S-500 (SC).

Kui tartlase Aldur Raudva saavutused veemoto vallas paberile panna, kuluks paberit päris palju. Pole igaühel ette näidata kolme maailmarekordi püstitamist tõendavat diplomit. Ei ole igaüks võitnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt 11 kuld-, 7 hõbe- ja 5 pronksmedalit ja seda 30 aasta jooksul (1968-1997). Eesti meistriks tuli Aldur 36 korda. Sellele lisandub suur hulk hiilgavaid võite nii rahvusvahelistelt kui ka kodustelt vetelt.

Algusaastatel võistles Aldur Raudva SA klassi skuutritel (tänapäeval tuntakse seda klassi O-250 nime all). Seejärel siirdus ta 500 cm³ mootoritega sportpaatide klassi ehk mootorpaatide klassi. Klassitunnus on aastatega muutunud mitmel korral ( CU, SC, S-500, S-550 ). Konkurente leidus nii koduvabariigist kui ka väljastpoolt seda: Jüri Lill, Ilmar Jõõras, Eero Väli, Kalev Tõll ning omad pojad Air ja Art Raudva. Veel aastal 2000 võistlesid Air ja noorim poegadest Maik samas klassis, milles isa oli kuulsust lõiganud aastakümneid.

Ja ega vetelpäästes tuukrina töötanud Aldurit vee äärest ära saanud. Ikka ja jälle lõi ta võistlustel kaasa. Viimastel aastatel küll peamiselt päästeteenistuses. Paate on ta ehitanud vast lugematu arvu. Osa on võidusõidu- ja osa lõbusõidupaate.

Aldur Raudva püstitas kolm maailmarekordit klassis S-500.

5 miili 68.48 km/h 9.9.1973 Novomoskovsk
5 miili 70.41 km/h 23.8.1975 Novomoskovsk
10 miili 79.95 km/h 7.10.1984 Groznõi

  Nikolai Põvvat

Nikolai Põvvat
1935-1997, Tartu, võistles aastatel 1957-1985.
Eesti meister 30 korda, NSV Liidu meister 12 korda, maailmarekordid klassis O-250 (1976,1984).

Enamus veemoto fanaatikuid on oma fotoalbumitesse kleepinud ühe ja sama pildi. See pilt on tehtud 1968. aasta Eesti meistrivõistlustel Narvas kui Nikolai Põvvat proovis O-175 klassi (siis oli klassi nimetus OJ) kiiruse maailmarekordit ületada. See läkski korda. Seega oli Eesti rekord seejärel parem kui kehtiv maailmarekord.

Tagasihoidlikkuse ja töökusega kuulsaks saanud Nikolai Põvvat saavutas veemotos palju. Vahepeal ta ei sõitnud, sest sobivat tehnikat polnud. Teiste kiiluvees sõita "Põks" aga ei soovinud. Vahepeal võttis ta küll kätte ja tegi "Vihrist" mootori, millega ta NSVL meistrivõistlustelt kaks hõbemedalit koju tõi. Seejärel sai ta kasutusse "König" võidusõidumootori ja peagi püstitas sellega maailmarekordi (Tallinnas 2. augustil 1976 10-miili distantsil kiirusega 103.98 km/h ). Samal distantsil püstitas ta veel aastal 1984 Groznõis maailmarekordi, saavutades kiiruseks 105.76 km/h.

Paadiehitaja "Põks" ei olnud. Mootorid ja vindid olid aga suurepärased. Nii mitmedki Tartu võidusõitjad on loorbereid lõiganud Nikolai Põvvati valmistatud vintidega või on ta siis osalenud mootori ettevalmistusel. Sõidutehnika oli tal filigraanne. Avariisid suutis ta oma oskusliku kuid julge sõiduga vältida. Õpilasi on tal olnud mitmeid.

Kui aga Nikolai Põvvat rahvusvahelistel võistlustel kaasa võistles, tulid pärast starte maailmameistridki väikesekasvulist Eestimaa meest ja tema tehnikat imestama.


  Lembit Aaslav-Kaasik

Lembit Aaslav-Kaasik
Sündis 1930, Tallinn, võistles aastatel 1958-2005.
Eesti meister 30 korda, NSV Liidu meister 5 korda, maailmarekord klassis O-250 aastal 1972.
MM 2000 O-125 2. koht, Euroopa meister 2001 klassis O-125.

Tallinna veemoto ajaloo lahutamatu osa on Lembit Aaslav-Kaasik. Esimest korda proovis ta skuutrit 1957. aastal. Paat kuulus Harald Küünemäele. Kuigi esimene proovisõit lõppes õnnetult (kihutas kaldasse ning paat sai korralikult viga), jäi hinge kripeldama soov midagi ära teha. Nii Lembit oma veemoto karjääri 1958. aastal alustaski.

Praeguseks on ta tulnud 30 korda Eesti meistriks, 5 korda NSVL meistriks ja aasta 2000 O-125 klassi maailmameistrivõistlustel hõbemedalile. Keegi eestlastest polnud veemoto tiitlivõistlustelt varem medalit võitnud.

Ülalmainitud tulemused pole tulnud juhuslikult. Lembit Aaslav-Kaasik oli esimene eestlane, kes veel ületas ametlikult kiiruse 100 km/t. "Täiesti juhuslikult" püstitas ta esimese eestlasena veemotos maailmarekordi (1972, klassis O-250, 10 miili, 99.96 km/t). Tänu Lembitu Aaslav-Kaasiku kätetööle püstitas 1975. aastal maailmarekordi Toomas Mets. Tema käe all on veemotot harrastanud üle saja noore ja täiskasvanu (Tallinna Pioneeride Palees, Noorte Meremeeste Klubis jne.).

Tehnikat on ta aidanud ette valmistada väga paljudel võidusõitjatel. Mitmed rahvusvaheliste tiitlivõistluste medaliomanikud on kasutavad Lembit Aaslav-Kaasiku poolt valmistatud vinte.

Ka kõik oma pojad on ta võidu sõitma "meelitanud". Aastat 2000 võibki Eesti veemoto ajaloos nimetada Aaslav-Kaasikute aastaks. Kolm medalit Eesti meistrivõistlustelt, kaks kulda ja üks pronks Balti meistrivõistlustelt, Ahto edukad stardid O-500 klassis, Eriku 2. koht T-250 klassi Millennium Cupilt, Uku 5. koht O-250 klassi Millennium Cupilt ja lõpuks Lembit-seniori hõbemedal O-125 klassi MM-lt räägivad iseenda eest.

Veel aastal 2005 osales Lembit Tallinnas Harku järvel toimunud O-125 klassi MM-l ja oli 16.


  Rivo Jõõras

Rivo Jõõras
1965-1998, Tallinn, võistles 1977-1998.
MM 1994 7. koht, 1997 5. koht
MM 1997 meeskondlik 3. koht
EM 1997 7. koht, 1998 6. koht
Eesti meister 17 korda, Eesti parim veemootorisportlane 1992, 1994, 1997.

Oma sportlasteed veemotos alustas Rivo 1977. aastal 12 aastase poisina Noorte Meremeeste Klubi juures tegutsenud veemoto ringis, treener Lembit Aaslav-Kaasiku juhendamisel. Pisiku veemotoga tegelemiseks sai ta külge oma isalt Ilmar Jõõraselt, kes ise oli ja on jätkuvalt aktiivne veemotosportlane ning kelle võistlemist Rivo juba maast madalast käis vaatamas.

Esimeseks paadiklassiks Rivo võistlejateel oli S-250, kus juba paari hooaja möödudes saavutas Nõukogude Liidu Noorte Meistrivõistlustel 3. koha. Aastatel 1981-1983 jätkas Rivo võistlemist juba S-350 klassis.

1983. aasta suvel sooritas Rivo edukalt sisseastumiseksamid TPI mehaanika teaduskonda peenmehaanika erialale. Peale I kursuse lõpetamist 1984.aasta suvel värvati ta kaheks aastaks Nõukogude armeesse. Peamise aja oma sõjaväeteenistusest teenis Rivo Tsehhoslovakkias. 1990.aasta kevadel lõpetas Rivo Tallinna Tehnikaülikooli ja asus tööle peenmehaanika insenerina. Ka võidusõidus algas tema jaoks uus ajajärk, nimelt tegi ta 1990.aastal oma esimesed sõidud klassis O-250.

1991.aastal asutati Eesti Veemoto Liit. Rivo Jõõras oli Eesti Veemoto Liidu üks aktiivsetest asutajaliikmetest, samuti kuulus ta vastasutatud Liidu juhatusse. Samal aastal võeti Eesti Veemoto Liit vastu rahvusvahelise liidu U.I.M. liikmeks, mis tähendas, et Eesti võis oma koondise saata ka rahvusvahelistele võistlustele.

1994.aastal saavutas Rivo Inglismaal Nottinghamis toimunud MM-il väga hinnatud 7. koha. 1997.aastal jätkas Rivo võistlemist juba täiesti uue "König" mootoriga ja saavutas sellega Slovakkias Namestovos toimunud MM-il oma elu parima 5. koha.

Aastatel 1994, 1996 ja 1997 tunnistas Eesti Veemoto Liit Rivo Jõõrase Eesti parimaks veemoto sportlaseks.


  Hans Vissor

Hans Vissor
1946-2006, Tartu , võistles aastatel 1976-1995.
Eesti meister 14 korda, NSV Liidu meister 9 korda, maailmarekord klassis R-1000 aastal 1984.

Hans Vissor on ainus, kes glisserite klassis eestlastest on maailmarekordini küündinud. See õnnestus tal 7. oktoobril 1984. aastal Groznõis. Distantsi pikkus oli 10 miili ja kiiruseks mõõdeti 103.68 km/h.

Kui just tehnika alt ei vedanud, oli elektrikuna leiba teeninud Hans Vissor oma võistlusklassis masendavalt ülivõimas. Ja tehnika oli tal tavaliselt korras viimase peale. Mootori häälestamisele lisaks nuputas ta palju ka paadi kallal. Kõik kokku tegigi Hans Vissorist parima omas klassis.

Ega kõik alati täppi läinudki. Ka rahvusvahelistel võistlustel, milleks ta valmistus eriti hoolsalt, lagunes mootor juba treeninglaagris. Meistrimehel ei olnud aga muud väljapääsu kui laenata kohapealt poolpidune automootor ja sellest ning oma mootorist järele jäänud juppidest kibekähku sõidukõlbulik jõuseade kokku panna. Tagatipuks võitis ta selle mootoriga võistluse jättes seljataha maailmameistri. (1987 Tsehhoslovakkias).

Analoogseid juhtumisi võib Hansu veemotokarjääri ajaloost veelgi esile tuua. Alati on ta aga rasketest situatsioonidest auga välja tulnud. Ja kui keegi arvab, et maailmarekordkiirus oli Hans Vissori laeks, siis tuleb vaid meelde tuletada kui mitu korda ta selle kiiruse ületas ja koguni 106 km/h polnud kiiruse maksimumiks.


  Mart Taniel

Mart Taniel
Sündinud 1932, Tartu, võistles: 1955-1988.
Eesti meister 9 korda, NSVL MV pronks 1976 ja 1978, NSVL rekordeid 5.

Kord tuli Mart Tanieli abikaasa Sinaida töö juurde meesterahvas, kes päris, et kas Teie olete selle mehe naine, kes oskab kõrva järgi öelda, et millist tagavaraosa Tallinnast autole tellida tuleb? Tehnikaga hakkas Mart tegelema just autospordi poolel ja ehitas koos onupoeg Ants Seileriga Eesti esimese sportauto.

Veemotoga alustas ülikooli paadikuuris. Mart meenutab: Mäletan esimest diplomit, sain selle kiiruse eest 21 km/t. Vähem kui 10 aastat hiljem sõitsin glisseril välja 80 km/t ja püstitasin 250 cm³ skuutril Nõukogude Liidu rekordi 82,175 km/t. Praegu vaatame sedagi juba kerge muigega. Aga need kilomeetrid oleme kõik ise välja võidelnud. Vahepeal hakkas sellest mootorite kallal nuputamisest villand saama. Tõmbusin kõrvale. Siis aga hakkasin tööle Pioneeride Majas tehnikaosakonna juhatajana ja jälle võtsin veemotoringi juhendada. Mitmed kasvandikud on juba vabariiklikelt võistlustelt medaleid toonud ja ega siis poistele sobi alla jääda.

Pioneeride majas tegutses Mart Taniel üle 25 aasta kuni halvatus viis töövõime. Ikka ja jälle võis siiski Marti näha Kvissentalis või Anne kanali ääres võistlusi jälgimas.

Mart Tanieliga liitub veel üks kurioosne lugu. Nimelt sõideti tal NSV Liidu meistrivõistlustel Kaugolovos (Kauhava) paadiga üle selja, millest praeguseni on mälestuseks armid seljal.

Mart Taniel on Eesti veemoto üks staazikamaid tegelejaid. Kõigele lisaks oli ta mitmekülgne. Kord sõitis ta skuutriga, siis mootorpaadiga. Mõnda aega jändas ta glissseritega ja on võistelnud koguni kaatril. Skuutritelgi on ta järgi proovinud kõik võimalikud klassid 175, 250, 350 ja 500 cm³ mootoritega. Eriti meeldis tal rekordeid püstitada ja rekordkatsed tal õnnestusidki. Esimese eestlasena ületas ta vee peal kiiruse 60 km/t ja ka kiiruse 80 km/t.

Vapralt lõi ta kaasa rahvapaatide võidusõitudel, osaledes ka pikematel reisidel Dnepril, kus nii mitmedki tänu tema mehaanikuoskustele järke täitsid.


  Maie Kaasik

Maie Kaasik
Sündinud 1938, Tallinn, võistles 1959-1966.
Aumeistersportlane 1967, Eesti meister 3 korda, NSV Liidu meister 4 korda.

Ühel 1959. aasta kevadpäeval juhtus Pirita Vetelpäästejaamas järgmine lugu. Lembit Kaasik oli otsustanud pühendada vee-mootorispordi saladustesse ka oma abikaasa Maie. Noorik istus parajasti väikeses rohelises skuutris ja jälgis huviga, kuidas Lembit tegi viimaseid ettevalmistusi mootori käivitamiseks. Kui kõik näis olevat korras, andis Lembit märku ja Maie tõmbas ühe oma esimestest “nööridest”. Mootor käivitus otsekohe, skuuter võttis ruttu kiirust ja libises mööda vett jõekäänaku poole. Kõik oleks olnud korras ja illusioon täielik, kui skuutri jõekäänaku taha kadudes poleks katkenud ka mootori ühtlane põrin. Vaikus... Ühe hüppega ületas Lembit piirdeaia ning pistis punuma jõekääru poole. Mehe silmadele avanes halenaljakas pilt. Skuuter ei olnud pöördunud jõekääru taha, nagu seda võis algul oletada. Harjumatutest kätest juhituna oli sõiduk kihutanud täie hooga läbi kõrkjapuhma ning seisis nüüd oma 15 meetrit veepiirist eemal, heinamaal keset lilli, rohtu ja vindi poolt ülesküntud kaldamättaid. Samas kõrval seisis ka õnneliku õnnetuse läbielanud Maie. Sellest ajast on Pirita jõest voolanud palju vett merre. Meditsiiniõest Maie Kaasikust aga tuli meistersportlane, mitmekordne NSV Liidu meister ja koondise liige.

Võrtsjärve ääres sündinud tüdrukuna armastas Maie vett juba lapsest saadik. Esimene kokkupuude veemotoga oli 1957. aastal Tallinna vetelpäästejaama poolt organiseeritud paadijuhtide ja vee-mootorispordikohtunike kursustel. Maie töötas sel ajal vetelpäästejaamas meditsiiniõena. Esimene suurvõit tuli 1961 aasta NSV Liidu meistrivõistlustel Tallinnas Harku Järvel. Varem polnud nii suure hulga võistlejatega koos starditud. Nende hulgast leidusid aja staazikad naissõitjad nagu Zirova ja Tarakanova, kes seni peamiselt omavahel olid esikohti jaganud. Võistluspäeval oli ilm tuuline ja lained rullusid. Maie märkas, et konkurendid tundsid ennast ebakindlalt. Maie püsis kangekaelselt konkurentide kannul.Tasapisi hakkas kusagilt esile kerkima erutav mõte: kui lipsaks õige mööda? Tundus, et reserve jätkus. Nii läkski. Kõikide üllatuseks finišeeris Maie esimesena. Selgus, et tont polegi nii hull, nagu teda kujutatakse.

Võite tuli lisaks. Aluksnes, Kavgolovos ja Moskavas osutus Maie parimaks. Kui neid medaleid kaaluda, siis Maie enda arvates tuli kõige raskemalt võit 1962. aastal Aluksnes. Seal toimus nimelt võistlus meestega ühises arvestuses. Paremate tulemuste hulka tuleks arvata esikohta rahvusvahelistel võistlustel 1963. aastal Viiburis. Ka seal toimus arvestus meestega ühistel alustel.

Maie Kaasiku edu tagant leidub mees nimega Lembit Kaasik (Lembit Aaslav-Kaasik). Tema "tegi" Maiele mootorid.


  Toomas Hage

Toomas Hage
Sündinud 1946, Tartu, võistles aastatel 1971-1980 ja 2001-2004.
Eesti meister 8 korda, maailmarekord klassis S-350 aastal 1974.
Eesti Veemoto Liidu president aastast 1999.

Toomas Hage tõi veemoto juurde tema endine töökaaslane, võidusõidukuulsus Jüri Lill. Sealt sai Toomas ka tahtmise olla vaid parim. Ja see õnnestus tal hästi. Mitmel korral tuli ta Eesti meistriks. NSVL meistrivõistlustelt tõi ta koju kokku 7 medalit (3 hõbedat ja 4 pronksi). Kõige tipuks oli aga maailmarekordi püstitamine 23. augustil 1974. aastal Novomoskovskis. 10 miili distantsil saavutas Toomas Hage kiiruseks 69.54 km/h.

Eduka ärimehena tuntuks saanud Toomas on aastaid olnud aktiivne veemoto eestvedaja. 1999. aasta lõpul valiti ta Eesti Veemoto Liidu presidendiks.


  Rudolf Meijel

Rudolf Meijel
1914-2006, Tallinn, võistles aastatel 1954-1958.
Eesti veemoto föderatsiooni esimees 1959-1984

Rudolf Meijel võistles ise aastatel 1954-1958 kaatrite klassis, tuli kolmel korral "Kalevi" meistriks ning võitis Eesti meistrivõistlustelt neli hõbemedalit. Ta oli üks Vabariikliku veemotosektsiooni asutajatest 1953.

Veemotole lisaks oli ta mitmekülgne sportlane, olnud Ujumisföderatsiooni esimees ja aktiivne ühiskondlikus elus.


  Lauri Schmidt

Lauri Schmidt
Tallinn, võistles aastatel 1987-1991.
Eesti mester glisseritel 7 korda, NSV Liidu MV hõbe 5 korda.

Eesti veemoto föderatsiooni esimees 1987-1991
Eesti Veemoto Liidu president 1991-1999




  Vjatseslav Volkov

Vjatseslav Volkov
Tallinn, võistles aastatel 1969 - 1983.
Eesti meister 5 korda, NSV Liidu MV hõbe, maailmarekord klassis S-350 aastal 1975.

Keegi vist ei oska täpselt öelda kordade arvu, mil Vjatšeslav Volkov on üritanud maailmarekordi ületamist. Rekordkatseid tegi ta kahe erineva klassi mootorpaadiga - S-350 ja S-500. Mitu korda suutis ta rekordeid ületada. Erinevatel põhjustel jäid need aga rahvusvahelise föderatsiooni poolt kinnitamata.

1975. aastal Novomoskovskis läks aga kõik täppi. S-350 klassi paadiga saavutas ta uueks maailmarekordiks kiiruse 70.14 km/h. Omaette märkimist väärib see tulemus juba kasvõi seetõttu, et see maailmarekord on pidanud vastu vähemalt 30 aastat. (Aastal 2007 oli see veel maailmarekordina registreeritud Rahvusvahelise Veemotoföderatsiooni U.I.M. rekorditetabelis).


  Huko-Juhan Konno

Huko Konno
Tallinn, võistles: 1976 - 1995.
Võistles glisseritel.
Eesti meister 15 korda, Eesti karikavõitja 6 korda.

Huko Konnost tuli veemoto võistlustel omaette nähtus. Mõnusa huumoritajuga mees on kohal pea kõigil võistlustel ja tema nõuanded on alati teretulnud. Veemotoga on tegelenud või tegelemas ka tema kolm poega - Ernst, Andres ja Indrek. Kokku on Konnod võitnud Eesti meistrivõistlustelt 42 medalit. OSY-400 klassi MM-l on Indreku parim saavutus 7. koht.


  Jüri Lill

Jüri Lill
1941-2001, Tartu, võistles aastatel 1962-1974.
Eesti meister 5 korda, NSV Liidu meister 8 korda, NSV Liidu rekordeid 11.

Jüri Lill oli üks kõigi aegade edukamaid veemootorisportlasi Eestis. Võidu sõitis ta aastatel 1962-1974. Südame oli ta aga andnud veemotole igaveseks.

Jüri Lill tuli NSV Liidu meistriks 8 korda. Ta püstitas hulgaliselt nii Eesti kui ka NSV Liidu rekordeid ning saavutas esimeste Eesti veemoto sportlaste hulgas võite ka rahvusvahelistel vetel. Talle omistati rahvusvahelise klassi meistersportlase austav nimetus. Veemoto juurde on ta toonud mitu sellist kihutajat, kellest hiljem tulid mitmekordsed meistrid ja koguni maailmarekordiomanikud.

Tema teoreetiliste mõtiskluste tulemusena on sündinud suur hulk võidukaid paate ja vinte. Jüri Lille projekteeritud paadid on saanud laialdlaselt tunnustust. Osa ideedest jäigi realiseerimata.


  Ain Joala

Ain Joala
Sündis 1935, Pärnu, võistles aastatel 1961-1975.
Eesti meister 2 korda.

Huvi paatidega kihutamise vastu oli tekkinud juba 1953. aastal. Võimaluste puudumisel jäid aga esialgu unistused täitumata. Armees aega teenides tuli aga mootorite forsseerimisest juurde loetud. Armeest naastes tuli kõigepealt leida materiaalne varustus - veekindel vineer ja mootor. Samal ajal oli ka teine pärnakas, Lembit Kask, paatide kallal nokitsema hakanud. Esimese paadi ehitas ta ise kattevineerist plokitud vineeri kasutades. Loomulikult sellisest paadist asja ei saanud ja otsingud veekindla vineeri leidmiseks jätkusid. Tulemuseks oli see, et Ain Joala ehitas oma esimese paadi põhja LAZ-bussi istmete seljatugede vineerist ja pealmise osa tavalisest vineerist. Kombinaat muretses aga mootori. Selle tehnikaga Ain Joala Tartusse oma esimestele võistlustele sõitiski. Ja seda päris oma kulude ja kirjadega. Komandeeringut selleks ta ei saanud ega ka transporti. Sõpru ja nõuandjaid aga tuli esimeste võistlustega hulga juurde. Kaasa tõi Ain Tartust tartlaste heade soovide, küttesegu retsepti ja uue karburaatoriga.

Nii tuligi Ain Joalast Pärnu veemoto eestvedaja aastakümneteks, kelle käe all kasvas välja kümneid tuntud kihutajaid. Tema ehitatud on suur hulk võidusõidupaate ja teda tuntakse kui hinnatud vindimeistrit.


  Ilmar Jõõras

Ilmar Jõõras
Sündinud 1932, Tallinn, võistles 1968-1998.
Eesti meister 10 korda, NSVL MV hõbe 1971, pronks 1969.

Veemotoga tegelemist alustas ta 1968. aastal. Eesti meistrivõistlustele lubati teda föderatsiooni presiidiumi esimehe R.Meijeli eriloal - mehel puudus spordijärk. Aasta hiljem kuulus talle NSV Liidu meistrivõistlustel pronks ja kahe aasta pärast juba hõbe.

Enne veemotot oli Ilmar proovinud purjetamist, sõitnud Pirital kaatriga ning istunud autorooli taga. Seda oli aga ääretult vähe. Esimeseks sammuks oli ühe vana mootori üksipulgi lahtimonteerimine. Edasi sai heaks konsultandiks meie kuulsate Estonia võidusõiduautode mootorite forsseerija Juku Tomson. Esialgu oli Ilmar vaid kuulaja osas. Hiljem juhtus sedagi, et muna oli kanast targem. Kasu oli kahepoolne: kaks pead ikka kaks pead.

Pikale sõitjakarjäärile lisaks on Ilmar olnud abiline nii võistluste organiseerimisel kui ka tehnika võistlusteks ettevalmistamisel.


  Madis Lambin

Madis Lambin
Sündinud 1935, Tallinn, võistles 1965-1972.
Eesti meistrivõistluste hõbemedal 5 korda, pikaaegne kohtunik.

Sõitis kaatrite klassis, võitis medaleid Eesti meistrivõistlustelt. Üleliidulise kategooria kohtunik. On olnud peakohtunik ka NSVL meistrivõistlustel. Käesoleval ajal enam nii suuri veemoto võistlusi ei näegi. Pikaaegne Eesti koondise esindaja ja treener üleliidulistel võistlustel.