Veemotost

Veemootorisport ehk veemoto on spordiala, milles võisteldakse mootorveesõidukite kiiruses. See on üks väheseid spordialasid, kus mehed ja naised võistlevad koos. Kuigi tehnilised spordialad ei kuulu enam nüüdisolümpiamängude kavva, peeti 4. suveolümpiamängudel (London, 1908) olümpiavõistlus ka veemotos.

Vee peal ja vee all on võisteldud niikaua, kui on olnud inimene ja läheduses on leidunud vett. Veespordialade alla kuuluvad ujumine, sõudmine, aerutamine, purjetamine, veesuusatamine ja sellega see nimekiri ei lõpe. Veemoto tekkis üle saja aasta tagasi. Alguses oli see rikaste harrastus, hiljem hakati valmistama spetsiaalseid veemotoks kõlbulikke mootoreid ja paate. Võrreldes algusaegadega on veemoto erinevate klasside skaala muutunud väga mitmekesiseks. Samas ei peeta tiitlivõistlusi väga paljudes veemoto reegliraamatus olevates kategooriates.

Rahvusvaheline veemoto liit UIM jagab võistluspaadis viide suurde rühma:

1. Ringrajapaadid
2. Kaatrid ehk offshore
3. Jetid ehk aquabike
4. Lõbusõidupaadid
5. Raadio teel juhitavad paadid

Ringrajapaadid

Ringrajapaadid on veemoto klassikaline ja tehniliselt kõige täpsem vorm, kus võisteldakse spetsiaalsetel poidega märgistatud suletud radadel. Erinevalt jetispordist istub või lamab võistleja paadis, mille kere on kavandatud maksimaalse kiiruse ja stabiilsuse saavutamiseks. Kiirused võivad ulatuda üle 200 km/h ning sõit nõuab erakordset täpsust, reaktsioonikiirust ja head koostööd tiimiga.

Võistlused koosnevad treeningutest, ajasõitudest ja mitmest finaalsõidust (heat), mille tulemuste põhjal selgub etapivõitja. Rajad on tavaliselt 1500–2000 meetrit pikad ja koosnevad nii pikematest sirgetest kui ka teravatest pööretest, mis panevad proovile nii sõitja oskused kui ka paadi seadistuse.

Rahvusvaheline UIM (Union Internationale Motonautique) jagab ringrajapaadid erinevatesse kategooriatesse vastavalt mootoritüübile, töömahule ja võimsusele. Levinumad klassid on:

• GT-10 - kõige noorematele mõeldud masinaklass, kus sõidetakse väiksema töömahuga (10 hj) mootoritega ühtse tehnilise reeglistiku järgi.
• GT-15 – noorteklass kuni 16 aastasteni, kus sõidetakse 15 hj mootoritega kindia tehnilise reeglistiku järgi. Mõlemad noorteklassid on ideaalsed stardiplatvormid veemotosse sisenemiseks, õpetades ohutust, reegleid ja võistlustaktikat.
• GT-30 – samm kõrgemal asuv rahvusvaheline noorte- ja täiskasvanute klass, kus kasutatakse 30-hj mootoreid.
• OSY-400 – avatud klass, kus kasutatakse 400 cm³ mootorit ja standardiseeritud kere, võisteldes kõhuli.

• F-125 – väiksema töömahuga paadid (125 cm³), kus tihti alustavad kogenumad noored ja kergema kaaluga sõitjad.
• F-250 – keskmise töömahuga klass, kus kombineeritakse kiirus ja manööverdusvõime.
• F-500 – üks võimsamaid ringrajapaadiklassidest, kus kiirused ja jõud on võrreldavad autode vormelisarjadega.
• F-1 ja F-2 – maailma kõrgeimad kategooriad, mida võib võrrelda “veemoto vormel 1 ja vormel 2” sarjadega. Need klassid on professionaalseimad ja tehnoloogiliselt arenenumad kogu alal.

Eestis on ringrajapaatidel pikk ja edukas ajalugu. Ala populaarsus kasvas juba 1960.–1980. aastatel, mil eestlased võistlesid edukalt nii Nõukogude Liidu kui ka Euroopa tasemel. Taasiseseisvunud Eestis tehti järgmine suur samm 2000. aastal, kui võideti Eesti esimene rahvusvaheline tiitlivõistluste medal ringrajapaadisõidus. Esimene maailmameistritiitel tuli 2005. aastal, tähistades Eesti tõusmist veemoto maailma tippu.

Tänaseks on Eesti sportlased ringrajapaatide klassides võitnud ligikaudu 270 medalit (2025. aasta seisuga) – sealhulgas maailmameistrivõistluste ja Euroopa meistrivõistluste arvestuses. See teeb ringrajapaadisõidust Eestlaste ühe kõige edukama spordiala läbi aegade.

GT klassides on eestlased teinud märkimisväärseid tulemusi – Kärol Soodla on GT-30 maailmameister ning mitmekordne Euroopa meistritiitli omanik, samas kui Paul Richard Laur krooniti 2025. aastal GT-15 klassi 2x maailmameistriks.

Eesti sportlased on ka OSY-400 klassis valitsenud rahvusvahelist areeni juba aastaid, olles korduvalt nii maailma kui ka Euroopa meistrid. Selle klassi tuntuim Eesti sportlane on Rasmus Haugasmägi – mitmekordne maailma- ja Euroopa meister. Viimaste aastate F klasside silmapaistvamad sportlased on Joonas Lember, Marek Peeba ja Erko Aabrams, kes on toonud Eestile mitmeid maailmameistrivõistluste medaleid ja kindlustanud koha rahvusvahelises Hydro GP tippkonkurentsis.

Eesti nime on aga maailma absoluutsesse tippu viinud Stefan Arand, kellest sai esimene eestlane F1 piloot F1H2O maailmameistrivõistlustel – veemoto kõrgeimas ja prestiižseimas sarjas 2024. aastal. 2025. aastal on ta juba teinud ajalugu, olles noorim ja ainus eestlane, kes on võitnud F1 kvalifikatsiooni ning tõusnud poodiumile. Arandi läbimurre tähistab uut ajastut Eesti veemotos, tõestades, et meie sportlased suudavad konkureerida ka maailma absoluutse eliidiga.

Eesti Veemoto Liit koordineerib ringrajapaadispordi tegevust nii kodumaal kui ka rahvusvahelisel tasandil, olles üks tugevamaid ja aktiivsemaid riiklikke organisatsioone Euroopa veemotoperes.

Jetisport on veemoto alla kuuluv spordiala, kus sõitjad võistlevad kiirete veesõidukite ehk jetidega poidega märgistatud rada pidi. Jetisport nõuab head tasakaalu, kiiret reageerimist, füüsilist vastupidavust ning tehnilist oskust. Jetisporti jaguneb mitmeks erinevaks võistlusformaadiks, millest levinumad on rajasõit (circuit), slaalom ning pikamaasõidud (endurance). Jetispordis võisteldakse erinevat tüüpi veesõidukitega, mida jagatakse peamiselt püstisteks (stand-up), istuvateks (runabout) ja freestyle-jetideks.

Võistlusklasse liigitatakse ka mootori võimsuse ja tehniliste spetsifikatsioonide alusel. Kõige võimsamad ja kiiremad masinad kuuluvad GP1 klassidesse, kus kasutatakse tipptasemel tehnoloogiat ja maksimaalselt tuunitud veesõidukeid. GP1 on ala absoluutne tippklass nii istuvates kui ka püstistes kategooriates, kus osalevad maailma parimad profisportlased.

Jetispordi võistlused jagunevad mitmesse formaati sõltuvalt distsipliinist, raja iseloomust ja võistlusklassist. Levinumad formaadid on järgmised:

• Rajasõit (circuit racing) – kõige levinum võistlusformaat, kus sõidetakse mitmeringilist poidega tähistatud rada erinevatel veekogudel. Tavaliselt kestab üks sõit 15–20 minutit ning koosneb mitmest voorust (heat'ist), mille tulemuste põhjal arvutatakse üldarvestus. Rajasõit nõuab suurt sõidutehnikat, stabiilsust ja oskust navigeerida tihedas konkurentsis.
• Slaalom (slalom) – ajavõtuga võistlus, kus sportlane läbib 8 poiga tähistatud slaalomiraja üksi. Hindamisel arvestatakse nii kiirust kui täpsust. See formaat nõuab kõrget tehnilist oskust ja täpset manööverdamist. Top 4 kiiremat saavad edasi poolfinaalidesse, kus võisteldakse paralleelselt finaalikoha ja edasi võidu nimel. Mõlemad sõitjad saavad võimaluse sõita läbi mõlemad paralleelrajad ning 1-1 võidupuhul tehakse otsustav 3. sõit.
• Endurance (pika distantsi sõit) – kestvussõit, mis toimub kas avatud võistlus- või punktist-punkti rajal. Võistlused võivad kesta mitukümmend minutit kuni mitmeid tunde, olenevalt kategooriast. See formaat nõuab füüsilist vastupidavust ja masina töökindlust.
• Freestyle – demonstreeritakse trikke ja hüppeid spetsiaalselt valmistatud jetiga. Hindamine toimub kohtunike poolt, kes arvestavad raskusastet, stiili ja üldmuljet. Freestyle on visuaalne ja meelelahutuslik distsipliin ning populaarsust koguv ala.

Jetispordi võistlused võivad toimuda nii individuaalses kui ka meeskondlikus formaadis. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel koosneb nädalavahetus tavaliselt treeningutest, kvalifikatsioonidest ja mitmest võistlussõidust, mille koondtulemused määravad lõpliku paremusjärjestuse.

Jetispordis jagunevad võistlusklassid eelkõige sõiduki tüübi ja mootori võimsuse järgi. Peamised kategooriad on järgmised:

Kuigi tehnilised spordialad ei kuulu olümpiamängude kavva, on olümpiavõitjad selgitatud ka veemotos.Veemoto on kõigile kättesaadav mootorispordiala nagu motokross või kartingautodega võidusõit. Rahalisest vaatevinklist vaadatuna on veemoto sama kallis kui mistahes muu mootorispordiala. Noorteklassis näiteks võib ühe ja sama paadikomplektiga ilma suuremate rahaliste lisakulutusteta konkurentsivõimeliselt võistelda 2-3 aastat.

Veemoto ei reosta rohkem loodust kui mõni teine spordiala. Uurimused on näidanud, et nii mõnigi veekogu on saanud tagasi oma normaalse elu just tänu veemotole. Samuti pole vee kvaliteedi uurimused Harku järves ja Tartus Anne kanalis näidanud, et veemoto oleks loodusele kahjulik olnud. Seda seepärast, et mitmes paadiklassis kasutatakse mootorikütusena piiritust ja õlidena looduses lahustuvaid (looduslikke) õlisid. Katkise ja õli tilkuva mootoriga pole aga mõtet võistlema tulla. Aastatel kui Harku järvel veemotot ei harrastatud, muutus Harku järve vesi eriti ebasõbralikuks ja kasutuskõlbmatuks. Müra poolelt vaadatuna, piiratakse maksimaalset müra rangete rahvusvaheliste reeglitega.

Veemotot peetakse tihti ekstreemseks ja ohtlikuks spordialaks. Nii see tegelikult pole. Õnnetusi on juhtunud ka veemotos aga statistika põhjal on ohtlikumateks spordialadeks viimastel aastatel osutunud hoopis teised spordialad. Veemoto reeglid on muutunud turvalisuse poolelt vaadatuna väga karmiks. Paatidele on määratud miinimumkaalud, paadid peavad olema ehitatud turvalisust lisavatest materjalidest ning konstruktsioon peab vastama rangetele turvalisusnõuetele, võistlejate varustus on muutunud turvalisemaks.

Eestis on veemotot harrastatud üle poole sajandi ning häid tulemusi on ette näidata palju. Eesti võidusõitjad on tulnud maailma- ja Euroopa meistriteks, püstitatud on maailmarekordeid. Eestis on läbi viidud mitmeid maailma- ja Euroopa meistrivõistlusi.
Eesti veemoto kõige suuremaks probleemiks on veemoto harrastamise võimalused. Kui jalgratturid sõidavad tänavatel ja teedel, ringrajasõitjatele ehitatakse ringrajad, kergejõustiklastele ehitatakse staadionid ning suusatajatele suusakeskused, on veemoto harrastamiseks sobivaid veekogusid väga vähe ning nende kasutamise võimalused väga piiratud. Seepärast jääb vaid loota riigi, linnade ja maakondade mõistvale suhtumisele, et Eesti suurte saavutustega veemotokatel oleks kohti kus saaks testida tehnikat, harjutada sõitmist ning korraldada suuremaid rahvusvahelisi võistluseid.

Veemoto pole üksnes tehniline spordiala, see õpetab noori tegema ja austama tööd. Vesi kui element pole sugugi tuttav paljudele meile, kuigi Eesti on mereriik. Aga Eesti vajab inimesi, kellele vesi ja tehnikamaailm on teiseks koduks.Täiendavalt võib iga asjahuviline veemoto kohta lugeda raamatust “Veemoto Eestis 1954-2003” (Vahur Joala, 2003).